Iidsetest aegadest 19. sajandi keskpaiga naftabuumini põlesid Apsheroni poolsaarel "igavesed tuled" - maapinnale tunginud naftakõrvalgaas. Muistne inimene, kelle jaoks tuli oli võimsaks loodusjõuks, omistas Apsheroni "salapärastele" tuledele jumaliku jõu.

4. sajandil e. Kr. kujunes Aserbaidzhaani lõunaosas teokraatlik Atropatene riik, kus usundiks sai tulekummardamine - zoroastrism. [Muinasiraani usureformaator Zarathustra (7.-6. saj. e. Kr.), tegutsedes peamiselt Baktrias, vastandas indoiraani hõimuusundite polüteismile ainujumala Ahuramazda kultuse ja andis masdaismile klassikalise kuju. Masdaismi nimetatakse Zarathustra järgi zoroastrismiks.]

Tuhanded tuled põlesid sel maal nii suursuguste pühamute altaritel kui ka tavaliste inimeste kodudes. Tuld kummardati, temalt otsiti kaitset, õnne ja heaolu. Nendest iidsetest tuledest saigi oma nime Tulede maa - Azärbajdzhan (pärsia k Âzarbâdgân, armeenia k Azarbâigan).

Oma "igaveste tulede" juurde ehitatud pühamuid nimetasid tollased aserbaidzhaanlased-tulekummardajad ateshgjahhideks (tule koht, tule pühamu). Ja kuigi iidne religioon vajus sajandite möödudes unustuse hõlma, püsis too nimi inimeste mälus ning kandus üle 17. sajandil Apsheronis Surahhanõs tekkinud tulekummardajate templile. Viimase rajamise taga seisid india kaupmehed, kes viisid oma kodumaale teate kustumatutest tuledest (Indias peetakse tuld siiani pühaks), misjärel hakkasid tulekummardajad sooritama palverännakuid Apsheroni. Kaupmehed annetasid raha templi ehitamiseks, et vaesed hindud-askeedid saaksid nende heaolu eest palvetada, pühenduda täielikult tule teenimisele ja enda piinamisele lootuses jõuda sisemise täiuslikkuseni, saavutada õndsust.